http://www.youtube.com/watch?v=GPJ1K2uWexM&feature=player_embedded
Sügisel 2010 möödus 63 aastat päevast, mil Tallinnas Pirita-Kose-Kloostrimetsa ringteel selgitati esimesed Nõukogude Liidu meistrid ja medalivõitjad mootorratturite ringrajasõidus. Ringrajatšempionaat kandis algusaastatel nime Nõukogude Liidu individuaal-võistkondlikud mootorrattaspordi esivõistlused.
Mootorratturite ringrajasõit on Eesti mootorisportlastele olnud Nõukogude Liidu mastaabis üks edukamaid alasid ja Maarjamaa võidusõitjad on aastakümnete jooksul noppinud hulgaliselt igat värvi medaleid. Esimestel aastatel võisteldi vaid Tallinnas Pirita-Kose-Kloostrimetsa ringteel ja võistluspaiga start-finiš asus Metsakalmistu juures. Seda kohta tähistab tee ääres olev unarusse jäänud mälestuskivi.
Esimesed kuus aastakümmet
Esimene ringrajatšempionaat toimus 14.–19. septembrini 1947. aastal, kuid võistlused koos treeningsõitudega vältasid peaaegu nädal aega. Tallinna oli saabunud 188 mootorisportlast Moskvast, Leningradist ja 12 liiduvabariigist. Võisteldi kümnes masinaklassis ja algusaastatel võistlesid naissportlased koguni kolmes võistlusklassis (125 cm³, 250 cm³ ja 350 cm³).
Algusaastatel olid sõidud tänapäeva mõistes väga pikad. 125 cm³ masinaklassi meistri, moskvalase Sergei Kurenkovi võiduaeg oli näiteks kaks tundi 48 minutit ja 48,6 sekundit. Meesvõistlejaile oli distants 30 ringi ehk 202,380 kilomeetrit. Naissportlased pidid läbima 15 ringi ehk 101,190 km.
Eestlastes krooniti kodurajal Nõukogude Liidu tšempioniteks Johannes Tomson 500 cm³ masinaklassis ja korvipaar Feliks Sildver – Hasso Nigulas kuni 600 kuubikuliste külgvankriga mootorrataste klassis. Pronksmedalid võitsid seal Alfred Sapas – Enn Sillamägi.
1948. aastal ringrajasõidus meistrivõistlusi ei korraldatud, Moskva lähistel võisteldi vaid maanteesõidus. 1949. aasta ringrajatšempionaat kujunes Tallinnas aga suurejooneliseks mootorispordi peoks. 11.–18. septembrini toimunud võistlusel oli igal päeval kavas vaid kaks võistlussõitu. Esmakordselt oli pealtvaatajatele võistluse jälgimise hõlbustamiseks koostatud 64-leheküljeline kava, mis oli nii eesti- kui venekeelne. Ajaleht Noorte Hääl andis iga päev välja eriväljaande nimega Motovõistlus, mille tiraaž oli 30 000!
Noorte Hääle erinumber
Siinkohal väljavõte eriväljaandest Motovõistlusest nr 2 aastast 1949.
“Üleliiduliste mootorispordi-meistrivõistluste avapäev kujunes eile Tallinnas harvanähtavalt ulatuslikuks rahvasündmuseks. Haruldaselt kaunis, peaaegu suvine ilm ja võistluste erakordsus meelitas Piritale tohutu spordihuviliste pere. Pealtvaatajate hulka Pirita-Kose ringteel hinnati ligi 100 000 inimeseni! Seesugust rahvamurdu pole Tallinnas varemalt nähtud ühelgi spordivõistlusel.”
Kodupubliku toetus seekord meie võidusõitjaid eriti ei aidanud ja ainsana suutis Eesti mootorisportlastest medalivõiduni jõuda Linda Tulbil naiste 350 cm³ masinaklassis.
“Osavõtjate arvult ja sporditehniliste saavutuste poolest ei oma möödunud Nõukogude Liidu esivõistlused võrdset,” öeldi Üleliidulise Kehakultuuri- ja Spordikomitee käskkirjas 31. oktoobrist 1949.
Kui 1947. aastal võideti mitmed meistritiitlid välismaistel mootorratastel, siis alates 1948. aastast võisteldi vaid Nõukogude Liidus ehitatud tsiklitel. Kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel aastatel kihutati ringradadel juba ka selliste tuntud sotsialismimaade mototehaste nagu Jawa ja MZi mootorratastel, jõuallikatena kasutati ka ESO ja ČZ mootoreid.
Ühe võistluse põhjal selgitati ringrajatšempionid aastatel 1947–1957 ja sõideti vaid Tallinnas.
“Mootorispordi mitmesuguste liikide seas on kindlasti kauneim ja populaarseim ringrajasõit. Ringrajasõit on hoopis midagi muud kui võidusõit hipodroomil, tähesõit või kihutamine maksimaalse kiirusega sirgteel. Siia on koondatud kõik teiste võidusõitude elemendid ja liidetud üheks meeliköitvaks ja haaravaks tervikuks. Kõike, mida pakub Eesti tee, leiame ka Pirita-Kose-Kloostrimetsa ringrajalt. Lühikesed sirged vahelduvad tõusudega mäkke, siledale asfaltrajale järgneb kruusatee. See raja ja profiili mitmekesisus ongi üheks peamiseks teguriks, miks NSV Liidu ringrajasõidu esivõistlused aastast aastasse viiakse läbi Tallinnas,” iseloomustati ajakirjanduses Tallinnas seni toimunud võistlusi pool sajandit tagasi.
Eesti võidusõitjate 394 medalit
1958. aastal selgitati esmakordselt ringrajatšempionid kahe osavõistluste tulemuste põhjal. Avaetapp toimus 2.-3. juulil Leningradis ja teine 12.-13. juulil Tallinnas. Aasta hiljem jahiti esmakordselt meistrivõistluste punkte Lätimaal Riias Mežapargi tänavarajal.
1960. aastal lisandus uue võistlusrajana võistluskalendrisse Tartu lähistel asuv Ojaküla-Vanamõisa ringrada. 1969. aastal korraldati esmakordselt üks Nõukogude Liidu meistrivõistluste etapp Viljandi lähistel Vana-Võidu ringrajal.
Nõukogude Liidu lagunemisega jõudis lõpule ka kuulsusrikas ajajärk ringrajasõidu tšempionaatidel. Viimased meistrimedalid jagati 1991. aastal ja seda Tallinnas kuulsa Pirita-Kose-Kloostrimetsa ringrajal toimunud Kalevi Suursõidu raames. Ajavahemikul 1947–1991 toimus kokku 106 osavõistlust, neist rohkem kui pooltel ehk 55 korral on Nõukogudemaa motoeliit võistelnud Eestis (36 korda Tallinnas, 14 Viljandis ja 5 Tartus).
Endise suure kodumaa ringrajasõidu võistluste põhiraskus langeski aastakümnete jooksul Eesti ja Läti peale. Lõunanaabrite juures toimus 30 osavõistlust. Alguses võisteldi Riias Mežapargis, hiljem aga Bikernieki motokompleksis. Lisaks on veel sõidetud Leedus Kaunases, Gruusias Tbilisi lähistel asunud Rustavi ringrajal ja Ukrainas Kiievis Tšaika motokompleksis.
Erinevaid võistlusklasse oli kavas 24. Neist soolomootorratastel 17 ja külgvankriga mootorratastel seitse erinevat masinaklassi.
Eesti tsiklisõitjad olid aastakümnete jooksul meistrivõistlustel väga edukad, võites kokku 146 kuld-, 124 hõbe- ja pronksmedalit – ehk 394 medalit. Kõigi aegade edukaim ringrajasõitja on selles arvestuses Lembit Teesalu, kes ajavahemikul 1963–1985 võitis Nõukogude Liidu meistrivõistlustelt 30 medalit. Neist 22 kuld-, viis hõbe- ja kolm pronksmedalit. Kümme või rohkem medalit on Eesti asfaldiässadest võitnud veel Luule Tull (17), Jüri Raudsik (15), Endel Kiisa (13), Mati Reinup (12), Tarmo Tempel (11) ja Jüri Preobraženski (10).
autor: Aare Arula
